Falkvinge ja Engströmi autoriõiguste ideede kohta

Pealkirjas mainitud isikud on koostanud raamatu autoriõiguste reformi kohta, kuna hetkel on sellega seotud seadused jätkuvalt umbmäärased või kaitsevad pigem suurkorporatsioonide huve väikeste loojate kaitsmise asemel. Nad väidavad, et tänapäeva autorikaitseseadused liiguvad üha enam selle suunas, et piirata inimeste isikuvabadusi, nagu seda on omavaheline privaatne vestlus, infovabadus. 

Autori moraalsed õigused

Selle kohta arvati, et ei peaks muutuma - autorit peab endiselt pidama autoriks ja keegi teine ei tohi end selleks nimetada. Olen seisukohaga täiesti nõus. Autor on näinud vaeva oma tööga ning keegi teine ei tohiks seda tunnustust temalt ära võtta või iseendale üritada saada. Siin ei ole midagi vastu vaielda, kuna antud aspekt ei võta inimestelt ära nende õigusi ega piira vabadusi. Lihtsalt tuleb tunnustada teose autorit tema loomingu eest.

Tasuta mittekommertslik jagamine

Selle all on mõeldud, et tavaline inimeste omavaheline jagamine (mitte mingi tasu eest) peaks olema vaba ja lubatud. Autorid on toonud väga hea näite luuletuste jagamisest, kus tänapäeval võib autorikaitseseadus takistada isegi luuletuse ümber kirjutamist ja teise inimesega jagamist näiteks kahe armastaja vahel. Soovitud on, et seadused piiraks vaid kasumi eesmärgil (kommertslikku) jagamist ning tavainimesi sellised autorikaitseseadused üldse ei puudutaks.

See tundub ka mulle isiklikult väga mõistlik, kuna, nagu autorid mainisid oma teoses, siis sellise asja üle kontrolli kehtestamine võtaks inimestelt ära igasuguse privaatsuse. Esiteks peaks kogu meili-, sõnumi- ja kirjavahetus olema siis ülevaate all, kuid samuti peaks olema võimalik kontrollida ka suusõnalist vestlust, kuna ka siis võib ju näiteks jõulude ajal jõuluvanale salmi lugedes kogemata tsiteerida mõnd autorikaitseseadusega kaitstud luuletust. See võtaks ära igasuguse privaatsuse, mida tänapäeval niigi järjest vähem on. Samuti oleks sellise kontrolli kehtestamine põhimõtteliselt võimatu, kuna nõuaks väga suurt panustamist rahaliselt ja ka tööjõu poolest. 

Seetõttu tundub autorite nõue vaid kommertsliku kasutamise kontroll taastada üsna mõistlik ja inimeste isikuvabadusi arvestav. Samas ei tähendaks see, et firmadel kaoks täiesti võimalus kasumi teenimiseks, kuna kommertslik kontroll ju säiliks.

Kommertslik monopol muuta 20-aastaseks

Hetkel püsiv autoriõigus elu lõpuni ning 70 aastat lisaks on nii antud teose autorite kui ka minu enda arvates liiga pikk. Samas mulle tundub ka pakutud 20 aastat liiga vähe. Mina arvaks, et autor ise võiks siiski enda elu lõpuni saada nautida oma töö vilju. Pakuksin sinna juurde klausli, mis paneks minimaalseks ajaks 20 aastat - autori varajase surma puhul siiski ei vabaneks looming koheselt, vaid järglased saaks 20 aasta täitumiseni kasumit. Samas kui autor ise elab veel näiteks 40 aastat, siis kehtiks täpselt surmani õigused.

Registreerimine pärast 5 aastat

Kirjutatakse, et suur probleem autorikaitse juures on autori üles otsimine ja seega pakutakse välja lahendus, et peale 5 aasta täitumist alates loomisest peab autor end registreerima. See tundub mõistlik, juba mainitud probleemi tõttu. Kui autori leidmine on võimatu, siis ei saa autor ka selle eest nagunii kasumit saada ning siis tundub tema jaoks copyrighti hoidmine nagunii kasutu. 

Tasuta proovimine

Kuna tänapäeval on üha karmimad autorikaitseseadused, siis hakkavad need takistama juba uute loojate tööd. Suur osa erinevaid artiste-kunstnikke loob tegelikult teoseid, mis sisaldavad endas varasemate loomingute osi - tehakse paroodiaid, remikse jne. Seetõttu on käsitletava teose autorid välja pakkunud nö tasuta proovimise idee ehk kindlad erandid tavalisele autorikaitsele. Selleks just, et oleks võimalik juba olemas oleva baasil luua midagi uut ja huvitavat (ja ehk isegi paremat). 

Selline idee tundub ühest küljest hea just selleks, et võimalikult vähe takistada loomingut ja anda paremad võimalused uute ideede loomiseks. Samal ajal aga peaks need erandid seaduses olema ülima täpsusega kirjutatud, et neid ei saaks ära kasutama hakata. See teeb idee aga väga raskesti teostatavaks ning jätab võimaluse puudujääkidele, mis võivad originaali looja jätta ilma piisava kaitseta. 

Ära keelata digitaalõiguste haldus (DRM)

Põhimõtteliselt on tegemist tehnoloogiaga, mis loob ja täidab teatud tingimusi mõnede digifailide kasutamise ja jagamise kohta. DRM kodeeritakse faili, et muuta eemaldamine võimatuks. Seejärel reguleerib DRM, kuidas fail käitub ja kuidas seda saab lõppkasutajate arvutites kasutada. (https://est.4meahc.com/what-is-digital-rights-management-drm-explained-49166) 

Põhimõtteliselt annab see võimaluse firmadele ise dikteerida, millised õigused ostetud failiga kaasnevad. Teisisõnu riiklikud seadused võivad lubada andmete kasutamist ühel viisil, kuid DRMiga saavad korporatsioonid kõik riiklikult antud vabadused siiski ära võtta. Seetõttu tundub idee DRM keelustada isegi mõistetav, kuid vaid juhul, kus riiklikud seadused on tõesti piisavad, et autoriõgusi piisaval määral kaitsta.

Loetud peatüki kokkuvõttes on hästi välja toodud, et internet pakub väga palju võimalusi arenguks just info jagamise tõttu. Seetõttu peaks üritama võimalikult vähe piirata sedasama info ja loomingu jagamist inimeste vahel (mittekommertslikel eesmärkidel), et toetada arengut. Lisaks sellele, on copyright läinud juba nii kaugele, et piirab inimeste vabadusi ja põhiõigusi (eeskätt privaatsust). Seega autorikaitse ulatuslik reform on tõepoolest aktuaalne ning palju väljatoodud punkte on väga mõistlikud ning arvestavad üht kätt tavainimeste õigustega ja teisalt ei jäta loojaid siiski ilma õigusteta.