esmaspäev, 28. september 2020

Kuidas võrgu- ja tavaajakirjandus üksteist on kujundanud

Võrguajakirjandus on olemas olnud juba veebieelsest ajast saati. Seega on tal olnud pikalt aega mõjutada tavaajakirjandust ja loomulikult ka vastupidi. Enamikul suurematel (ja ka väga paljudel väiksematel) ajalehtedel ja ajakirjadel on lisaks tavaversioonile ka oma veebiversioon. Väga palju on tekkinud ka ainult veebiõphist perioodikat. 

Veebiartiklite juures saab kohe suureks erinevuseks klassikalise ajakirjandusega võrreldes tuua võimaluse (anonüümselt) kommentaare kirjutada. Kui paberkandjat lugeda, siis saab päevakajalisi teemasid arutada eelkõige sõprade-tuttavatega. Veebis on võimalus kirjutada kommentaar avalikku ruumi, kus kõik artikli lugejad seda samuti näha ja omakorda kommenteerida saavad. 

Anonüümsus ühest küljest julgustab avaldama oma arvamust ka nendel, kes muidu tagasihoidlikud on, ja annab võimaluse arutada asjade üle ka neil, kelle tuttavad ehk nii huvitatud või kursis antud teemaga ei ole. Teisalt on väga levinud isegi mainekate ja tõsiseid teemasid kajastavate ajakirjade-ajalehtede veebiversioonides läbi mõtlemata ja matslike kommentaaride avaldamine. Sellisel puhul kaob tsiviliseeritud ja asjakohalik arutelu ning asendub enese lihtsalt välja elamisega. Samas kui enne veebiajakirjanduse laiemat levikut (ja kommentaaride esitamise võimalust) olnud situatsioonis, kus vaid näost näkku sai arvamust avaldada, säilis rohkem konkreetselt teemale kohane arutelu. Seetõttu on mitmetes veebiväljaannetes kommenteerimine kas tehtud võimalikuks vaid konto loomisel (seega veidi üritatakse kaotada anonüümsust) või üldse eemaldatud selleks võimalus.

Kuna veebist on palju lihtsam kohe ligi pääseda artiklitele ja väljaannetele, mis huvi pakuvad, on langenud ka paberkandjal perioodika ostmine (või üldine kasutamine ka tasuta ajalehtede ja -kirjade puhul). Seda kompenseeritakse muidugi siis veebiversioonide eest raha küsimisega. Kui paberkandjal lehest ühe artikli lugemiseks peab ostma terve ajalehe, siis nii mõneski netiversioonis on võimalik ka osta ligipääs vaid konkreetsele artiklile. Samuti on netiversioonide eeliseks kiire ja mugav ligipääsetavus vanematele artiklitele, mille paberkandjal üles otsimine võtaks üksjagu aega ja vaeva. Selle kõige tulemusena on paberkandjad vähem levinud kui veebieelsetel aegadel, kuid sellegipoolest on need endiselt alles. 

Ajalehtede ja ajakirjade netiversioonide levik on teinud lihtsamaks ka artiklite kirjutamise ja avalikustamise. Kui tavaajakirjanduse jaoks kirjutavad artikleid siiski peamiselt konkreetses firmas töötavad ajakirjanikud, siis netiajakrijanduse puhul on eriti lihtsalt võimalik ka näiteks meediatudengil kirjutada lühem artikkel või vabakutselistel ajakirjanikel on võimalik erinevatele väljaannetele väga lihtsalt oma artikleid maha müüa. Seega on tõenäoliselt tänu perioodika veebiversioonidele suurenenud artiklite kirjutajate arv ja seega erinevad vaatepunktid ning kajastatud saavad järjest erinevamad teemad.

Lisaks teemade levikule ja võimalusele pea kõigil (mingi raha eest) anda välja kas või enda ajakiri, on tänu internetiversioonidele võimalik lihtsalt ligi pääseda ka igasugusele välismaa ajakirjandusele, mis eelnevalt oleks olnud üsna keeruline ja tülikas. Praegusel ajal on võimalik huvi korral lugeda kohalikke uudiseid Ecuadori väikelinnast või arvamusartikleid Jaapani ajakirjanikult. Seega on veebipõhine välja andmine ka laiendanud kindlasti paljude (enamiku) ajakirjade-ajalehtede lugejaskonda ja populaarsust. 

Kuna kõige uue ja justkui parema kõrval, mis veebipõhise perioodikaga kaasneb, on siiski säilinud ka traditsiooniline paberkandjal ajakirjandus, siis peab selle puhul ju olema ka midagi asendamatut. Tõenäoliselt meeldib paljudele inimestele lihtsalt ajalehe füüsiline tunne - võimalus reaalselt käes hoida ja võib-olla on ka mõne jaoks silmadele mugavam lugeda paberil artikleid. Kindlasti on kellegi jaoks seal veel plusse, mida mina ei suuda välja tuua, kuid ise arvan, et peamine on lihtsalt inimeste maitse-eelistus. Mõnele meeldib rohkem paberil mõnele veebis lugeda artikleid. Üks on kindel, et internetipõhine ajakirjandus teeb meile kättesaadavaks palju mitmekesisemad artiklid ja ajalehed ning seetõttu on igal juhul hea täiendus traditsioonilistele ajalehtedele.

esmaspäev, 21. september 2020

Kombed-harjumused enne Internetti?

Miskit muutuvat - guugeldamine

Otsustasin kirjeldada üldiselt tava, mis ühiskonnas enne interneti laiemat levikut (enne veebi) teisiti oli kui tänapäeval. Tänapäeval oleme harjunud kõike vajalikku info leidma internetist ja seda enamasti just guugeldades. Koolis on tarvis prorgameerimises koduülesanne teha, aga sa ei tea, kuidas Pythonisse tähestik saada? Guugelda. Lähed kohtingule Internetis tutvutud inimesega ja tahad juba enne teada, millest teil rääkida on? Guugleda teda. Ükskõik, mis infot sa teada tahad, tõenäoliselt esimese (ja enamasti ainsa) asjana paned märksõna(d) Google'isse. 

Olles ise üles kasvanud interneti levikuga paralleelselt (olen sündinud veidi peale veebi teket), ei kujuta ma ette elu, kus ei ole võimalik otsida kogu vajalik informatsioon Google'ist. Ometi kõigest 25 aastat tagasi polnudki muud varianti. Kuidas siis vajalik teave üles leiti? Üsna loogiline on, et mõnda uurimistööd või ka kooli jaoks koduülesannet sai teha raamatukogus informatsiooni otsides. Otsisid kõik teemaga enam-vähem kokku käivad raamatud välja ja hakkasid lugema. Kui tahtsid mõne isiku, kellega esmakordselt kokku pidid saama, kohta veidi taustainfot, siis oli tõenäoliselt ainus võimalus küsida mõne tuttava käest.

Aga kas sa pole kunagi guugeldanud ka väiksemaid juhuslikke küsimusi? Näiteks, tekib sõbraga vaidlus, mis keelt räägitakse Tonga Kuningriigis või tahad teada, kuidas on viisakas tasuda, kui naaber sulle teene teeb. Kas minevikuinimestel ei tekkinud taolisi ootamatuid juhuslikke küsimusi, mis neid vastamata jäämisel painama jäid? Eks vast ikka tekkis - inimene on ju enamasti uudishimulik. Enne Google'it pidid inimesed toetuma kohalikele raamatukogudele ja seal just raamatukoguhoidjatele. Tänapäeval on imelik mõelda, et helistad raamatukogusse mõne suvalise küsimusega ja eeldad, et raamatukoguhoidja otsib sulle ise raamatutest vastuse, aga just nii see asi oli enne internetti.

Seega enne interneti sündi olid raamatukogud väga tähtsal kohal ja täiesti asendamatud igapäevaelus. Samas tänasel päeval on nad küll olemas ja kasutame pidevalt endiselt, kuid infootsingu paikadena pole nad enam esimesel kohal meie jaoks. Eriti on seda tunda juhuslike tekkinud küsimuste puhul. 

Kusjuures ka selleks, et teada saada, kuidas enne Google'it nö guugeldati, pidin selle sama küsimuse Googl'isse sisse trükkima.

Suhtlusvahendid

Jäävate kommete või harjumuste koha peal otsustasin kirjutada meie suhtlusest üksteisega. Kuigi ka see pole kindlasti päris samasuguseks jäänud, nagu oli aegadel enne internetti. 

Esmalt võib välja tuua telefonikõned, mis endiselt on väga aktuaalsed ja vajalikud igapäevaelus. Kuigi tänapäeval on võimalus kasutada e-posti, interneti kaudu töötavaid messenger-tüüpi äppe jne, siis telefonikõned on endiselt olemas. Arvan, et põhjus, miks need pole kuhugi kadunud, on selles, et ükski teine suhtlusmoodus pole päris nii kiire. Sõnumeid saates tuleb kulutada aega trükkimisele ning meili saates peab enamasti ka ootama, kuni teine inimene oma e-posti avab ja märkab üldse, et on e-kirja saanud. Lisaks annab telefonivestlus võimaluse ka veidi vähemate sõnadega teineteist mõista - hääletoon, intonatsioon, mõttepausid - neid kõiki asju peab sõnumi või meili teel kuidagi sõnadega ja seega pikemate lausetega väljendama. Seetõttu usun, et telefoniga rääkimine ei kao veel niipea. 

Lisaks telefonikõnedele võiba ka tegelikult välja tuua needsamad meilide kirjutamised. E-kirjade või e-sõnumite saatmine sai alguse juba enne veebi ja, kuigi veebi tulek ja levik on kindlasti laiendanud ja lihtsustanud tunduvalt e-kirjade saatmist, siis asja sisu on sama, mis enne 1991. aastatki. Ja messenger-tüüpi äppides sõnumite saatmist võib tegelikult lugeda üsna sarnaseks meilidele. Erinevus seisneb pigem tekstivormis ja veidi teavituste saamises - kas ja millal avastad, et keegi on kirja või sõnumi saatnud. 

Kokkuvõttes suhtleme endiselt samu meetodeid kasutades, nagu seda tehti aegadel enne internetti. Kuigi suhtlus on tänapäeval lihtsustatud tänu interneti ja eelkõige nutitelefonide pidevale olemasolule, siis asjade toimimine on väga sarnane ajale enne 1991. aastat.


Materjalid, mida läbi vaatasin ja kust inspiratsiooni sain:

https://economictimes.indiatimes.com/tech-life/12-weird-but-true-facts-about-technology/email-existed-before-the-world-wide-web/slideshow/51419395.cms

https://about.google/our-story/

https://qz.com/318991/heres-what-people-did-before-they-could-google-things/

https://www.youtube.com/watch?v=szdbKz5CyhA

pühapäev, 13. september 2020

Kolm ideed, mis ei löönud läbi

Google Flu Trends

Google Flu Trends oli internetilehekülg, kus avaldati ennustusi gripipuhangute kohta eri riikides. Kasutajate otsingute põhjal üritati ennustada, kus piirkonnas ja millal võiks olla uus suurem gripilaine. Peamine eesmärk oli tagada antud piirkonnas seejärel piisav vaktsiinide kogus, et ennetada suuremat puhangut. Lehekülg oli aktiivne vahemikus 2008-2013. Praegu on endiselt võimalik sealt vaadata vanu andmeid, kuid uusi ennustusi ei tehta. 

Kohe avaldamisest peale tekkis Google Flu Trendsiga seoses nii mõnelgi privaatsuse eest seisval rühmitusel küsimusi inimeste privaatsuse liigse rikkumise teemal, kuna koguti individuaalseid kasutajate andmeid. Google väitis, et andmed on anonüümsed ja agregeeritud nii, et on võimatu ühte inimest kindlaks teha. Kuid privaatsusrühmitused väitsid, et Google'i meetodid pole piisavalt läbipaistvad, et olla kindel privaatsuse tagatuses. Google ei avaldanud kunagi meetodit, kuidas nad on kindlaks teinud, et andmete põhjal ei saa uuesti identifitseerida konkreetset inimest, kes on mingi kindla otsingu teinud. Google küll avaldas ainult lõpptulemused, kuid oli mure, et kui näiteks politsei soovib ligipääsu kõigile andmetele, siis kuidas Google tagab, et pole võimalik konkreetseid inimesi sealt hulgast kindlaks määrata. Privaatsusküsimustes kunagi selget lahendust ei tulnudki, projekt lõpetati enne ära.

Üks põhjuseid, miks projektiga ei jätkatud, oli ennustuste ebatäpsus hilisematel aastatel (projekti algusajal kattusid ennustused üsna hästi hiljem arstivisiitidelt pärisjuhtumite kohta kogutud andmetega). 2013. aastal ennustati lausa kaks korda rohkem juhtumeid, kui tegelikult lõpuks oli. Niisiis lõpetas Google lõpuks projekti, kuid kuna alguses siiski toimis see päris hästi ja idee oli hea, siis edastatakse siiani andmeid, mille põhjal Google muidu ise ennustusi oleks teinud, erinevatele terviseorganisatsioonidele. Nii saavad need üritada jätkata ennustuste tegemise ja gripiuhangute ennetamisega. 

Lihtsalt mõttena lisan, et tänasel päeval võiks potentsiaalselt mõelda ka sarnase projekti peale seoses COVID-19-ga. Ehk võiks see aidata kiiremini pandeemiast üle saada..

Stretch projekt

IBMis töötanud arvutiteadlased algatasid 1956. aastal projekti, et luua nö superarvuti, mis oleks (kaugelt) maailma kiireim (tol ajal loomulikult). Projekti kallal töötati viis aastat ja lõpuks loodi IBM 7030 ehk Stretch. Arvuti välja töötamisele oli eelarveks pandud lausa 13,5 miljonit dollarit (1950-ndatel palju suurem raha kui tänapäeval), kuid neil õnnestus kulusid kokku hoida ja kulus sellest vaid pool. Võiks ju arvata, et see on hea tulemus? Kahjuks aga ei õnnestunud tegelikult luua nii võimsat arvutit, nagu algul oli plaanitud ja seega loeti projekt läbi kukkunuks. 

Arvuti oli küll maailma kiireim ja seda aastani 1964. Stretch suutis teostada kuni pool miljonit instruktsiooni sekundis. See oli umbes 30-40 korda kiirem kui süsteem, mida Stretch asendama pidi hakkama. Algselt oli loodetud ja ka plaanitud luua arvuti, mis oleks vähemalt 100 korda kiirem eelnevast. Seetõttu ei loetudki projekti õnnestunuks. Stretch arvutit müüdigi kõigest 9 tükki ja seejärel võeti turult ära. 

Stretch oli siiski (eriti enda aja kohta) väga kompleksne ja võimekas arvuti, mille nii mõndagi meetodit võiks ka tänapäeval lugeda progressiivseks (loetud artiklis kirjeldatud ka agressiivsena). Seega põhimõtteliselt oleks võinud projekti lugeda ka õnnestunuks, kui oleks algselt veidi madalamad (ja võib-olla ka realistlikumad) eesmärgid seatud.

Sloot digital coding system

J. Sloot oli Norra elektroonikainsener (põhimõtteliselt teleriparandaja), kes 1999. aastal väitis olevat leidnud mooduse andmeid ülimalt efektiivselt kokku pakkida. Tolleaegne Philipsi juhatuse liige R. Pieper otsustas liituda Slootiga ja teda toetada nii rahaliselt kui ka tööprotsessis. 

Filmi näitena võttes (kuna eelkõige selle jaoks seda süsteemi välja töötada üritati) kirjeldas Pieper süsteemi selliselt, et kui tahta filmi saata ühest arvutist teise, siis põhimõtteliselt on filmi dekonstrueeritud vorm mõlemas arvutis olemas ja saata tuleb ainult nö võti, mis kirjeldab, kuidas dekonstrueeritud film uuesti kokku panna. Teoorias pidavat see võimalik olema, kuid süsteemi praktilisus sõltub filmi dekonstrueeritud vormi pikkusest ja "võtme" pikkusest. Sloot väitis, et tema moodus oli selline, kus "võtme" pikkuseks piisas ühest kilobaidist ja filmi maht oli maksimaalselt 400 megabaiti (väitis isegi, et tegelikult oleks ühe filmi maht kõigest 8 kilobaiti).

Sloot suri enne, kui jõuti üldse konkreetselt kirja panna tema ideed. Igasugused teaduslikud kirjeldused selle süsteemi kohta kahjuks puuduvad (on väga võimalik, et tegelikult Sloot sellist süsteemi kunagi päriselt luua ei suutnudki). Kuna Slooti süsteem oleks väidetavalt suutnud andmeid kokku pakkida suhtega 14,25 miljonit ühele, siis on palju huvi selle osas, kas päriselt oleks võimalik üldse sellist kokku pakkimist saavutada. Kaldudakse arvama, et Sloot lõi pigem sellise versiooni, kus filmi dekonstrueerimise"võti" oli küll lühike, kuid dekonstrueeritud versioon, mis filmimängijas olemas oleks pidanud olema, polnud lähedaltki nii hästi kokku pakitud, nagu Sloot väitis. 



Kasutatud materjalid:

https://www.computerworld.com/article/2529753/google-flu-trends-spreads-privacy-concern.html

https://www.pcworld.com/article/2974153/google-flu-trends-calls-out-sick-indefinitely.html

https://dash.harvard.edu/bitstream/handle/1/12016836/The%20Parable%20of%20Google%20Flu%20%28WP-Final%29.pdf?sequence=1

https://www.projectmanager.com/blog/failed-projects

https://www.brightwork.com/blog/project-failures-ibms-stretch-computer

https://people.cs.clemson.edu/~mark/stretch.html

https://www.ibm.com/ibm/history/exhibits/mainframe/mainframe_PP7030.html

https://web.archive.org/web/20120204082016/https://doc.telin.nl/dsweb/Get/Document-21154/Babet_Final_Report.pdf

http://www.spronck.net/sloot.html

IT-turvarisk - pettused

Internetipettused on kahjuks tänapäeval (ja juba mõnda aega) üsna levinud nähtus. F-Secure'i (IT-alase truvalisusega tegelev ja selleala...