Kolm ideed, mis ei löönud läbi

Google Flu Trends

Google Flu Trends oli internetilehekülg, kus avaldati ennustusi gripipuhangute kohta eri riikides. Kasutajate otsingute põhjal üritati ennustada, kus piirkonnas ja millal võiks olla uus suurem gripilaine. Peamine eesmärk oli tagada antud piirkonnas seejärel piisav vaktsiinide kogus, et ennetada suuremat puhangut. Lehekülg oli aktiivne vahemikus 2008-2013. Praegu on endiselt võimalik sealt vaadata vanu andmeid, kuid uusi ennustusi ei tehta. 

Kohe avaldamisest peale tekkis Google Flu Trendsiga seoses nii mõnelgi privaatsuse eest seisval rühmitusel küsimusi inimeste privaatsuse liigse rikkumise teemal, kuna koguti individuaalseid kasutajate andmeid. Google väitis, et andmed on anonüümsed ja agregeeritud nii, et on võimatu ühte inimest kindlaks teha. Kuid privaatsusrühmitused väitsid, et Google'i meetodid pole piisavalt läbipaistvad, et olla kindel privaatsuse tagatuses. Google ei avaldanud kunagi meetodit, kuidas nad on kindlaks teinud, et andmete põhjal ei saa uuesti identifitseerida konkreetset inimest, kes on mingi kindla otsingu teinud. Google küll avaldas ainult lõpptulemused, kuid oli mure, et kui näiteks politsei soovib ligipääsu kõigile andmetele, siis kuidas Google tagab, et pole võimalik konkreetseid inimesi sealt hulgast kindlaks määrata. Privaatsusküsimustes kunagi selget lahendust ei tulnudki, projekt lõpetati enne ära.

Üks põhjuseid, miks projektiga ei jätkatud, oli ennustuste ebatäpsus hilisematel aastatel (projekti algusajal kattusid ennustused üsna hästi hiljem arstivisiitidelt pärisjuhtumite kohta kogutud andmetega). 2013. aastal ennustati lausa kaks korda rohkem juhtumeid, kui tegelikult lõpuks oli. Niisiis lõpetas Google lõpuks projekti, kuid kuna alguses siiski toimis see päris hästi ja idee oli hea, siis edastatakse siiani andmeid, mille põhjal Google muidu ise ennustusi oleks teinud, erinevatele terviseorganisatsioonidele. Nii saavad need üritada jätkata ennustuste tegemise ja gripiuhangute ennetamisega. 

Lihtsalt mõttena lisan, et tänasel päeval võiks potentsiaalselt mõelda ka sarnase projekti peale seoses COVID-19-ga. Ehk võiks see aidata kiiremini pandeemiast üle saada..

Stretch projekt

IBMis töötanud arvutiteadlased algatasid 1956. aastal projekti, et luua nö superarvuti, mis oleks (kaugelt) maailma kiireim (tol ajal loomulikult). Projekti kallal töötati viis aastat ja lõpuks loodi IBM 7030 ehk Stretch. Arvuti välja töötamisele oli eelarveks pandud lausa 13,5 miljonit dollarit (1950-ndatel palju suurem raha kui tänapäeval), kuid neil õnnestus kulusid kokku hoida ja kulus sellest vaid pool. Võiks ju arvata, et see on hea tulemus? Kahjuks aga ei õnnestunud tegelikult luua nii võimsat arvutit, nagu algul oli plaanitud ja seega loeti projekt läbi kukkunuks. 

Arvuti oli küll maailma kiireim ja seda aastani 1964. Stretch suutis teostada kuni pool miljonit instruktsiooni sekundis. See oli umbes 30-40 korda kiirem kui süsteem, mida Stretch asendama pidi hakkama. Algselt oli loodetud ja ka plaanitud luua arvuti, mis oleks vähemalt 100 korda kiirem eelnevast. Seetõttu ei loetudki projekti õnnestunuks. Stretch arvutit müüdigi kõigest 9 tükki ja seejärel võeti turult ära. 

Stretch oli siiski (eriti enda aja kohta) väga kompleksne ja võimekas arvuti, mille nii mõndagi meetodit võiks ka tänapäeval lugeda progressiivseks (loetud artiklis kirjeldatud ka agressiivsena). Seega põhimõtteliselt oleks võinud projekti lugeda ka õnnestunuks, kui oleks algselt veidi madalamad (ja võib-olla ka realistlikumad) eesmärgid seatud.

Sloot digital coding system

J. Sloot oli Norra elektroonikainsener (põhimõtteliselt teleriparandaja), kes 1999. aastal väitis olevat leidnud mooduse andmeid ülimalt efektiivselt kokku pakkida. Tolleaegne Philipsi juhatuse liige R. Pieper otsustas liituda Slootiga ja teda toetada nii rahaliselt kui ka tööprotsessis. 

Filmi näitena võttes (kuna eelkõige selle jaoks seda süsteemi välja töötada üritati) kirjeldas Pieper süsteemi selliselt, et kui tahta filmi saata ühest arvutist teise, siis põhimõtteliselt on filmi dekonstrueeritud vorm mõlemas arvutis olemas ja saata tuleb ainult nö võti, mis kirjeldab, kuidas dekonstrueeritud film uuesti kokku panna. Teoorias pidavat see võimalik olema, kuid süsteemi praktilisus sõltub filmi dekonstrueeritud vormi pikkusest ja "võtme" pikkusest. Sloot väitis, et tema moodus oli selline, kus "võtme" pikkuseks piisas ühest kilobaidist ja filmi maht oli maksimaalselt 400 megabaiti (väitis isegi, et tegelikult oleks ühe filmi maht kõigest 8 kilobaiti).

Sloot suri enne, kui jõuti üldse konkreetselt kirja panna tema ideed. Igasugused teaduslikud kirjeldused selle süsteemi kohta kahjuks puuduvad (on väga võimalik, et tegelikult Sloot sellist süsteemi kunagi päriselt luua ei suutnudki). Kuna Slooti süsteem oleks väidetavalt suutnud andmeid kokku pakkida suhtega 14,25 miljonit ühele, siis on palju huvi selle osas, kas päriselt oleks võimalik üldse sellist kokku pakkimist saavutada. Kaldudakse arvama, et Sloot lõi pigem sellise versiooni, kus filmi dekonstrueerimise"võti" oli küll lühike, kuid dekonstrueeritud versioon, mis filmimängijas olemas oleks pidanud olema, polnud lähedaltki nii hästi kokku pakitud, nagu Sloot väitis. 

Kasutatud materjalid:

https://www.computerworld.com/article/2529753/google-flu-trends-spreads-privacy-concern.html

https://www.pcworld.com/article/2974153/google-flu-trends-calls-out-sick-indefinitely.html

https://dash.harvard.edu/bitstream/handle/1/12016836/The%20Parable%20of%20Google%20Flu%20%28WP-Final%29.pdf?sequence=1

https://www.projectmanager.com/blog/failed-projects

https://www.brightwork.com/blog/project-failures-ibms-stretch-computer

https://people.cs.clemson.edu/~mark/stretch.html

https://www.ibm.com/ibm/history/exhibits/mainframe/mainframe_PP7030.html

https://web.archive.org/web/20120204082016/https://doc.telin.nl/dsweb/Get/Document-21154/Babet_Final_Report.pdf

http://www.spronck.net/sloot.html