Virginia Shea 10 käsu hulgas on kaheksandal kohal minu jaoks väga oluline punkt privaatsuse kohta. Kõigil inimestel on asju, mida nad laialt jagada ei soovi või isegi täiesti ainult enda teada tahavad jätta. See tundub igati normaalne ja mõistetav. Tegelikult aru saada, mis kellegi jaoks selline on, ei ole aga alati nii lihtne. Inimesed tajuvad privaatsust erinevalt ja erinevate isikute jaoks võib sama info erineva privaatsusvajadusega olla. Näiteks ühe inimese jaoks on normaalne arutada Twitteris avalikult oma paarisuhte probleeme, samas tervislike probleemide koha pealt soovib vaikida. Samal ajal tema partner võib tunda täpselt vastupidi. Siin koha peal ei saa alati toimida põhimõtte "tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehakse" järgi justnimelt seetõttu, et inimestel on väga erinev arusaam privaatsusest ja sellest, mis info nende jaoks privaatne on ja mis mitte.
Valisin selle teema kirjutamiseks just seetõttu, et olen ise pigem endassehoidvam kui enamik mu tuttavaid ja tunnen vajadust paljusid asju ainult väga kindlate inimestega jagada. Tunnen ise, et olen (eriti aga olin varem) seega üsna privaatne inimene ja eelistan hoida suuremat osa minuga seonduvast infost peidus, vähemalt esialgu. Sellega seoses olen kaotanud usalduse nii mõnegi tuttava vastu, kuna minu jaoks pole minu privaatsust piisavalt austatud.
Siiamaani on levinud, et kui ühiseks kasutuseks mõeldud arvutis või tabletis keegi mõnel veebilehel kasutaja sisse logitud unustab, kirjutab järgmine inimene selle kasutaja alt näitkes postituse stiilis "Olen tobu ja jätsin enda Facebooki kooli arvutis sisse logituks" või muud säärast. Seejärel logitakse siiski kasutajast välja ning viisakas on mitte vaadata teise inimese kasutaja all ringi. Kui see teine on aga sinu tuttav, siis tekib suurem kiusatus vaadata näiteks kirjutatud-saadud sõnumeid, teistele kasutajatele privaatseks tehtud pilte jne. Paljud inimesed ei tunne ka vajadust enda sõnumeid-pilte jm sõprade eest varajata ja seetõttu neile ei tundu eriti suure pahateona veidi ringi nuhkida oma sõbra kasutajas.
Just sääraseid olukordi on ka minul ette tulnud, kus sõber ei mõtle, kuidas mina võin olukorrale reageerida, vaid mõtleb ainult, kuidas tema ise sellisesse asja suhtuks. Aastaid tagasi juhtus aga eriti meelde jäänud seik, kus minule lähedane inimene (keda tõesti usaldasin) teadis minu parooli enamikul saitidel. Mina usaldasin, et ta seda niisama ei kasuta, vaid kui palun miskit ära teha, siis selle jaoks on hea, kui ta teab. Ühel päeval jalutasin aga peale, kuidas ta minu Facebooki sõnumites ringi vaatas Sellele järgnenud vaidluses sain teada, et alati, kui olime tülis olnud, oli ta läinud mõnele saidile, kus mu parool teada oli, ja seal midagi muutnud või minu infot välja uurinud. Samuti oli niisamagi uudishimust käinud mu sõnumeid jm infot vaatamas. Selle tulemusena loomulikult muutsin paroolid ära ning ka nüüd, väga palju aastaid hiljem, ei suuda ma täielikult seda inimest usaldada.
Siin tulebki välja alguses mainitud tõsiasi, et alati ei õnnestu konflikte vältida järgides reeglit "tee teistele, mis soovid, et sulle tehtaks". Nuhkiv inimene ei mõistnud, miks ma niiväga solvusin, et ta mõnda süütut sõnumit luges, kuna tema enda sõnumeid minule pidevalt vabatahtlikult näitas. Minu jaoks oli see aga täiesti vastuvõetamatu. Mina õppisin sellest olukorrast, et tasub veel ettevaatlikum olla enda infoga ja loodetavasti õppis see teine inimene, et tasub ettevaatlikumalt ümber käia teiste inimeste privaatsusega.
Seega tasub jätkuvalt mõelda internetis ringi käies sellele, kuidas soovid, et sinuga käitutaks. Samas oleks eriti heaks tavaks igasuguste olukordade, kus veidigi kahtled, puhul mitte lihtsalt üritada ise välja mõelda, kuidas võiks õigem olla, vaid otse teise inimese käest küsida, mis on tema jaoks okei. Ning kindlasti, kui keegi sinuga mingit infot jagab, siis seda tuleks käsitleda alati konfidentsiaalsena, kui pole just öeldud teisiti. Mitte aga vastupidi.
