Äri- ja tarkvaramudelid

 Office 365

Office 365 on väga tuntud tellitav teenus Microsoftilt. Pakub muu hulgas kõigile tuntud Excelit, PowerPointi ja teisi õppimisel ning kontoritöös (kindlasti ka mujal) kasuks tulevat tarkvara. Peamiselt pakub see oma teenust, nagu juba mainitud, tellimise teel ehk tuleb maksta aastast tasu, kui tahta kasutada. Pakutakse erinevaid pakette firmadele, ülikoolidele, aga ka personaalseid pakette kas ühele või nt perepakett kuuele inimesele. Üksikkasutajana on võimalik seda osta ka ühekordse tasu eest ja siis ühte seadmesse alla laadida. 

Mainitu põhjal liigitaks mina Office 365 seega ärimudelitest tarkvara kui teenuse alla. Kuigi, nagu ka õppejõu tekstis on mainitud, siis piir tarkvararendiga on hägune, seega sobiks mainitud teenust kindlasti ka selle mudeli alla paigutama. Seda saabki kasutada justkui piiratud tähtajaga, kuid tähtaega saab kogu aeg pikendada aastase tellimise kaupa. Tüüpiliselt saab teenusena müüdavale tarkvarale ligi interneti kaudu, nii ka Office 365 puhul - see on küll äpina seadmesse alla laaditav, kuid see võtab interneti olemasolul igal sisselülitusel uuesti ühendust internetiga ning kontrollib kasutuslitsentsi kehtivust. 

Selline ärimudel ei vaja eraldi levitamiseks partnereid või nö vahemehi, kuna tegemist on interneti teel levitatava teenusega - kasutajad saavadki tarkvara otse netist osta ja ka alla laadida. Samuti käib selle ärimudeliga kaasas kasutajale (üldjuhul) positiivne tarkvara pidev uunedamine. Kuna Office võtab pidevalt internetiga ühendust, siis on igasugused tehtavad uuendused kasutajale kohe kättesaadavad ja alla laaditavad. See parandab tavaliselt kvaliteeti ning aitab hoida kliendid rahulolevatena. 

Üldiselt on Office 365 üsna hea ning tuntud näide ärimudelist trakvara kui teenus (nimetatakse ka pilvemudeliks), kuid sellel on ka oma negatiivsed küljed või väljakutsed. Üheks selliseks loetakse Office'i (ja paljude teiste selle ärimudeli teenuste) puhul turvalisust. Kuna teenus on internetiga seotud, siis on lihtsam ligipääs andmetele. Konkreetselt Office'i puhul on ka toodud välja, et ta väidetakse olevat kooskõlas Euroopa andmekaitseseaduste ja -standarditega. Sellegipoolest on Microsoft öelnud, et nad ei hoidu USA võimudele edastamast Euroopa klientuuri kohta kogutud andmeid. 

Serenity OS

Serenity OS on UNIX-laadne operatsioonisüsteem, mis on hetkel väga uus ja mida konstantselt uuendatakse ja arendatakse. Sellele pani aluse Andreas Kling peale võõrutusravi läbimist. Tegemist on vaba tarkvaraga, seega ei lähe Serenity OS ühegi klassikalise arendusmudeli alla, vaid käibki õppejõu tekstis viimaseks jäetud vaba tarkvara mudeli alla. See sai alguse sellest, et Kling soovis teha midagi enda jaoks lõbusat. Selle eesmärk on võtta paremad osad erinevatest operatsioonisüsteemidest erinevatest aegadest (elemente nii 1990-dnatest kui ka hiljutisest ajast) ja panna kokku üheks uueks. 

Seega sai Serenity OS alguse nii nagu suur osa vaba tarkvara mudeli projektidest - üks algataja, kes tegeles esmalt veidi ise ning seejärel avalikustas oma senise töö ja kutsus teisi huvilisi oma panust andma kas siis rahaliselt või teadmiste ja oskustega toetades. Kling arendas Serenityt sessioonidena, mida ta salvestas ja millest suure osa ta ka Youtube'i videotena üles laadis (see oli esmane avalikustamine). Hiljem avas ta Githubi projekti, kus avaldas siis kogu senise töö ja kuhu saab juurde panustada. 

Sellise vaba tarkvara projekti puhul ongi Klingil üheks oluliseks töövahendiks netileht, kust on võimalik edasi liikuda erinevatele platvormidele, mida Kling projekti jaoks veel lisa töövahenditena kasutab. Nende hulgas on kindlasti e-mail, mille kohta on kirjutatud ka, et meilid võiksid olla lühikesed ja otsekohesed - see läheb kokku eelmisel nädalal arutatuga häkkerieetika kohta. Lisaks on töövahendiks seesama juba mainituds Youtube, kus on avalikustatud videod projekti algse arendamise kohta. Kling kasutab töövahendina ka Twitterit, kust samuti leiab endale kaasmõtlejaid ja kaashuvilisi projekti toetamaks.

Tegemist on minu arvates klassikalise vaba tarkvara projekti näitega, mis kusjuures on ikka veel töös. Kuigi vaba tarkvara arendusmudel ongi üsna vähe kirjeldatud ja struktureeritud võrreldes muude mudelitega just seetõttu, et tegemist ei ole konkreetse tähtajaga projektiga, kuhu valitakse mingi spetsiifiline tiim inimesi, kes siis raha eest sellega tegelevad. Kuna vaba tarkvara projektid ongi enamasti paljuski looja enese huvi ja lõbu pärast alguse saanud, siis sellega tegelemine on vaba ja vähem struktureeritud. Samuti on sellega tegelevaid inimesi enamasti palju rohkem just seetõttu, et igaüks saab anda enda panuse minu toodud näites Klingi Twitteris või Youtube'i video all kas või väikse kommentaari näol.

Serenity OS koduleht:

http://serenityos.org/

Hacker-HOWTO - arvustus

Minule kui täiesti algajale programmeerimise alas (ja kõiges sellega seonduvas) tundus varem sõna häkker täpselt sellena, mida pärishäkkerid (ja loetud metarjali autor) peavad kräkkeriks. Seda ilmselt massimeedia vale sõnakasutuse tõttu. Loetud materjal aga avaldas mulle hoopis teised teadmised, mis see häkker tegelikult on. Siinkohal kirjutan arvustuse loetud materjalile, mis üldiselt oli väga arusaadav ja muutis täiesti minu arvamust häkkeritest.

Hacker-HOWTO on kirjutis või siis ka paljude jaoks tunnustatud eeskiri sellest, milline üks häkker olema peaks. Autor on ka ise maininud, et tema ise peab seda "autoriteetseks dokumendiks" just seetõttu, et paljud tunnustatud häkkerid seda nii on nimetanud. Teose sisuks ongi kirjeldus sellest, millise meelestatusega inimesed ja milliste oskustega on tavaliselt häkkerid. See annab aimu, millised inimesed siis kõige enam selles kogukonnas tunnustust saavad. Peamised (kuid kindlasti mitte ainsad) konkreetsed omadused ja oskused, mis on välja toodud, on oskus eri keeltes programmeerida ja uudishimu ning töökus käsikäes nö laiskusega (mida autor küll on kirjeldanud austusena teiste tehtud töö või iseenda aja vastu, kuid millega saab minu arvates tuua paralleele laiskusega - ka see paneb inimese tahtma automatiseerida võimalikult suurt osa tööst või tahtma mitte uuesti jalgratast leiutada). Lisaks konkreetsetele eeldustele või vajalikele oskustele-omadustele on autor välja toonud ka nö toetavad tegevused-huvid, mis samuti enamiku häkkerite juures olemas on ja mida igal juhul peetakse heaks märgiks häkkeri puhul. Seega on antud lühikeses teoses tegelikult päris palju juhtnööre, milline üks häkker olema peaks.

Antud dokument on üsna hästi üles ehitatud - see on, nagu mainitud, küllaltki kompaktne ja seetõttu väga mõnusasti loetav - igaüks võib selle ette võtta ja kiirelt läbi lugeda. Samas on see üsnagi mahukas info poolest - autor pole igat asja mõttetult pikalt lahti seletanud, vaid konkreetsete lausetega oma mõtte edasi andnud, mis tähendab, et lühikese kirjatüki sisse on mahtunud palju mõtteid. See tähendab, et, kui tahta põhjalikult aru saada kogu ideest ja kõik enam-vähem meelde jätta, võib lugemiseks kuluda algsest arvatust ka veidi rohkem aega. Seda muidugi ainult siis, kui tõesti tahta enda jaoks iga edasi antud idee lahti mõtestada ja kõrva taha panna. 

Autor on oma kirjutise väga hästi ka üles ehitanud. Lisaks sellele, et nii lühikeste tööde jaoks tihti ei viitsita sisukorda teha, kuid E. S. Raymond on seda siiski teinud, on ka lihtsalt kogu töö kulg igati loogiline ja teeb lugemise lihtsaks ja arusaadavaks. Sisukorra ülesehitus iseeneesest on ka juba piisavalt detailne, et juba ainult sellest silmadega üle lastes võib saada aimu, mida autor on kirjutanud. 

Kogu teose sisu on samuti väga mõistlik ja loogiline ning suur osa kirjeldatud omadustest või suhtumistest on heaks märgiks mitte ainult häkkeri puhul, vaid igasuguste mõistust vajavate alade professionaalide juures. Autor on ka põgusalt seda maininud, kuid tahan ise üle rõhutada, et nii enesedistsipliin, oskuste-teadmiste jagamine, mõtte- ja väljendamisvabadus jne on olulised väga paljudele professionaalidele nii kunstide kui teaduse vallas. Samuti käivad sinna alla mainitud uudishimu probleemidele lahenduste leidmiseks, hea eneseväljendus (eriti kirjutistes). 

Siiski on autor välja toonud ka suurel hulgal just häkkeri puhul tunnustatud oskusi, mida teiste alade professionaalidel vajalikuks ei peeta. Siia alla käivad eri viisid, kuidas konkreetset kogukonda teenida ja samuti kuidas iseenda oskusi arendada. Just nende välja toodud punktide tõttu tundub mulle, et antud kirjutist võibki nimetada eelkõige häkkeriks saamise juhtnöörideks. Seda nimi ka iseenesest ütleb, kuid teksti sissejuhatuses on kirjeldatud seda pigem dokumendina või kirjeldusena, mitte õpetusena (mida ta tegelikult on). 

Kirjutise lõpus olevad KKK-d on küll arusaadavalt lisatud selleks, et autor ei saaks e-mailile liiga palju samu küsimusi, millele ühe-kahe lausega kiirelt vastata saab, kuid teisalt nende vastused kohati olid minu arvates liiga vähe ametlikud või liiga halvustavad. Kuigi mõistan, et kogu teksti üks peamisi ideid oli, et võhiklikkus ja samas üleolevus on halvad ja et teatud küsimusi esitavadki autori arvates kas täielikud võhikud või lollitajad, siis mulle tundub, et tema vastuste esitamise viis läks mõnel puhul veidi vastuollu tema enda kirjutisega. Vastused stiilis "Lase jalga, kretiin." ei tundu minu jaoks tagasihoidlikena ega ka teisi õpetada üritavana. Mulle tundub, et autor võiks jääda viisakaks ja sellist laadi vastused ärgitavad lugejaid (eriti neid, kellel võiski selline küsimus tekkida) pigem agressioonile kui mõistmisele, et sellised küsimused ei ole häkkerikultuuris viisakad. Samas kui viisakad vastused võib-olla aitaksid lugejal tegelikult palju paremini mõista autori pahameelt selliste küsimuste vastu.

Igal juhul on tegemist siiski valdavalt hästi kirjutatud tööga, mis annab autori ideed selgelt ja otse edasi. Kui millegi kallal norida, siis ainsa asjana saabki tuua välja vastused KKK-dele, mille puhul on samas aru saada, et autor on tõenäoliselt lihtsalt aastatega juba ära tüdinenud samasuguste häkkerikultuuris taunitavate tegevuste kohta küsimuste saamisest. Üldiselt on lugemismaterjal aga heaks juhtnööriks programmeerijatele ja suur osa kirjutatust ka teiste alade spetsialistidele või selleks pürgijatele. 

Kaks huvitavat IT juhti

 IT valdkonnas on väga palju erinevaid tuntud juhte olnud. Mõne puhul pole kerge alati öelda, milline juhitüüp keegi on - inimesed võivad olla mitmekülgsed või aja jooksul oma juhtimisstiili muuta.

Esimene juht, kellest otsustasin veidi kirjutada, on Steve Ballmer. Pikaaegse Microsofti juhina tegi tema täpselt seda, mida mainisisn - muutis oma juhistiili vastavalt saadud kriitikale. Alguses silma paistnud erilise avaliku esineja asemel oli hiljem tavaline ning kohati igav kõnepidaja. Steve Ballmerit võiks lugeda teavitaja/suhtleja juhitüübiks, kuid seda mitte üldse edukana. Ta pigem lasi ennast isoleerida infost ja selle tagajärjena jäid mõnedki vajalikud muutused tegemata, kuna Ballmeril puudus kogu vajalik info. 

Samuti olen leidnud netist Ballmeri kohta juhina, et tegelikkuses oli ta üsnagi müügimehe tüüpi inimene. Selle asemel, et keskenduda innovatsioonile, uute toodete arendamisele, keskendus tema rohkem Microsofti toodete suurte ostjate heaolule, nendega suhtlemisele ja neile mingite ideede maha rääkimisele. Tegelikkuses toodete heast kvaliteedist või uuenduslikkusest tema väga ei huvitunud. Selle jättis rohkem töötajate hooleks. Samuti lugesin, et ta ei suutnud hästi valida alluvaid. Nimelt keskenduti tema juhtimisajal peamiselt potentsiaalsete töötajate hulgast nende kõige targemate või kõige rohkemate oskustega inimeste välja selekteerimisele, kuid jäeti arvestamata nende koostööoskusega. Netist leitu põhjal tundub, et Ballmeri juhtimise ajal oli Microsofti väga palju väga kompetentseid arendajaid jm töötajaid, kuid neist paljud olid liiga ennasttäis, liiga suurte egodega ja seega oli keeruline neid kõiki panna omavahel head koostööd tegema ning samuti polnud nad nii oma tiimile ja ka liidrile ustavad, vaid huvitusid kõik pigem võimalikult palju karjääriredelil arenemisest. 

Ballmerit võib lugeda ka juhitüüpideks esimeseks - lihtsalt juhiks. Hoolimata nii mõnestki puudujäägist või ebaõnnestumisest juhina, oli tal siht silme ees ja ta siiski töötas selle nimel, et sinna jõuda. Ta soovis teha võimalikult rahvusvahelist äri ja koostööd ning selles osas saavutas tema juhtimisajal Microsofti pigem edu. Kuigi Microsoft oli juba vägagi globaalne, siis Ballmeri ajal arendati seda osa veel enam ja selles osas võib teda edukaks lugeda.

Teine juht, kellest on huvitav rääkida, on Satya Nadella - Ballmerilt Microsofti juhirolli ülevõtnu. Nadella tuli juhipositsioonile juba ideega väga palju enda eelkäijast erineda ning muuta Microsofti prioriteete. Esimese asjana ta otsustas olla individuaalselt toetavam ja üldiselt tunnustada rohkem. Oluline on üldiselt areng ja innovaatilisus rohkem. Nadella, eriti võrreldes Ballmeriga, keskendub rohkem toodetele ja uute lahenduste välja arendamiselem, mitte vaid heale müügitööle. 

Nadellat võiks lugeda treeneriks/juhendajaks. Tema eesmärk oli rohkem valida inimesi, kes on huvitatud koostööst ja hea toote arendamisest, mitte ainult karjääri edendamisest. Samuti on Nadella ise maininud, et tema jaoks on juhi puhul väga oluline selgus, mistõttu võiks teda lugeda ka edukaks teavitajaks/suhtlejaks. Viimasega sobib kokku ka tema soov olla positiivne ja toetav oma töötajatega. Samuti on Nadellal juhina ka arengumootori omadusi. Tema eesmärk on keskenduda sellele, mis viib tiimi edasiarengule ja aitab luua toetavat ning innovatsiooni propageerivat keskkonda. 

Kokkuvõttes on tegemist kahe väga erineva juhiga samas organisatsioonis ning seda on näha ka ettevõtte aktuaalsusest ühiskonnas. Kui Ballmeri juhtimisajal kaotas Microsoft usaldust ja tundus, et võib alustada allakäiku, siis Nadella juhtimise alla on firma uuesti näidanud relevantsust ja innovaatilisust, mis on IT maailmas kindlasti üks olulisemaid aspekte, kui tahta jätkuvalt turul juhtida ja tarbijates usaldust ning huvi tekitada.

Milline võiks olla IT professionaal Eestis

Eesti on IT vallas üldiselt tänapäeval edasipürgiv, uuendusi ja arendusi otsiv ning seetõttu kiiresti arenev. Sellest tulenevalt on ka pidevalt suur vajadus IT professionaalide järele. Kuid milline võiks või peaks üks Eestis tegutsev IT proff olema?

Kindlasti võib lugeda professionaali üheks eelduseks korralikku ettevalmistust ja väljaõpet. See alati ei pruugi tähendada ülikooli või kutsekooli lõpudiplomit/-tunnistust. Samas selle puudumisel on keeruline selgitada, kas vajalikud teadmised-oskused ikka tõepoolest on inimesel olemas. Vastava kooli lõpetanu kohta saab üsna kindlalt eeldada, et tal on vähemalt enam-vähem väljaõpe ja teadmised IT erialal. Seega diplom on heaks eelduseks professionaalile. Lisaks sellele, et tunnistuse põhjal saab kindel olla, et inimene on omandanud vastavad teadmised, annab see ka aimu inimese tööeetikast, mis omakorda on kindlasti oluline professionaalile. Kooli lõpetanu kohta võib öelda, et ta on järjepidev ja valmis pingutama, kuna igaüks ei viitsi lõpuni vaeva näha, et kraad kätte saada. 

Siit edasi võibki liikuda IT professionaalile oluliste omaduste juurde. Kindlasti üheks neist ongi eelmainitud valmidus pingutada. IT alal (nagu paljudel muudelgi) võib tihti ette tulla probleeme, mille lahendamine esmapilgul ei tundu üldse lihtne. Seepärast on oluline, et inimene kohe alla ei annaks ja oleks valmis parima lahenduse nimel veidi vaeva nägema. Lisaks sellele võiks IT erialal professionaalina näida püüdev inimene olla uudishimuliku loomuga. Kuna IT on väga kiirelt arenev valdkond, siis on professionaali puhul väga oluline pidev tahtmine ja valmidus end täiendada. Ilma selleta võib kunagine professionaal kiirelt muutuda iganenuks ja kaotada kaaslaste imetluse ja isegi austuse professionaalina. 

Ilmselt on Eestis proffil oluline olla ka hea suhtleja. Kuna professionaaliks ei saa keegi iseennast kuulutades, vaid pigem just kaasspetsialistide austust välja teenides, siis ei saagi suhtlemisest üle ega ümber. Selle alla ei käi vaid teiste inimestega otsekontaktis olemine, oluline on ka lihtsalt eneseväljendus - kommentaarid või teaduslikud kirjutised on head lugeda vaid siis, kui need on selgesti mõistetavad ja huvitavalt kirjutatud. 

Lisaks võiks IT professionaal olla ka enesekriitiline. Kui inimene teab enda võimeid ja räägib nende kohta ausalt, siis on kõige paremini ja efektiivsemalt võimalik teda tööle rakendada. See muidugi ei tähenda, et professionaal peaks töötama ainult nende asjade kallal, mis talle lihtsad tunduvad. Nagu ka õppejõud on maininud, siis oluline on leida piir keerulise väljakutse ja üle jõu käiva ülesande vahel. Seda piiri on aga palju lihtsam leida, kui inimene räägib avatult oma oskustest ja ka puudujääkidest ning oskab analüüsida oma võimeid. 

Lõpetuseks võib veel ära mainida professionaali puhul (minu arvates) olulise enesekindluse. Ma arvan, et suur osa professionaalse mulje jätmisest on sellel, et oled kindel enda oskustes ja saavutustes. Kuna alati leidub inimesi, kes mingit saavutust või omadust maha teevad, siis on hea märk see, kui ise suuta sellise võib-olla alusetu kriitika (või vähemalt mitteobjektiivse kriitika) juures rahulikuks ja enesekindlaks jääda. See näitab, et tõepoolest tead, mis teed ja oskad selle vajalikkust põhjendada. 

Kokkuvõttes on väga palju omadusi, mis teevad ühest niisama IT spetsialistist konkreetselt professionaali. Igal tööandjal või koleegil on omad erinevad eeldused ja ootused professionaalile, kuid peamised nõudmised - viisakas välimus ja suhtumine teistesse, laialdased või väga süvendatud konkreetsed teadmised ja samuti teiste tunnustus - on enamasti kõigil.

Falkvinge ja Engströmi autoriõiguste ideede kohta

Pealkirjas mainitud isikud on koostanud raamatu autoriõiguste reformi kohta, kuna hetkel on sellega seotud seadused jätkuvalt umbmäärased või kaitsevad pigem suurkorporatsioonide huve väikeste loojate kaitsmise asemel. Nad väidavad, et tänapäeva autorikaitseseadused liiguvad üha enam selle suunas, et piirata inimeste isikuvabadusi, nagu seda on omavaheline privaatne vestlus, infovabadus. 

Autori moraalsed õigused

Selle kohta arvati, et ei peaks muutuma - autorit peab endiselt pidama autoriks ja keegi teine ei tohi end selleks nimetada. Olen seisukohaga täiesti nõus. Autor on näinud vaeva oma tööga ning keegi teine ei tohiks seda tunnustust temalt ära võtta või iseendale üritada saada. Siin ei ole midagi vastu vaielda, kuna antud aspekt ei võta inimestelt ära nende õigusi ega piira vabadusi. Lihtsalt tuleb tunnustada teose autorit tema loomingu eest.

Tasuta mittekommertslik jagamine

Selle all on mõeldud, et tavaline inimeste omavaheline jagamine (mitte mingi tasu eest) peaks olema vaba ja lubatud. Autorid on toonud väga hea näite luuletuste jagamisest, kus tänapäeval võib autorikaitseseadus takistada isegi luuletuse ümber kirjutamist ja teise inimesega jagamist näiteks kahe armastaja vahel. Soovitud on, et seadused piiraks vaid kasumi eesmärgil (kommertslikku) jagamist ning tavainimesi sellised autorikaitseseadused üldse ei puudutaks.

See tundub ka mulle isiklikult väga mõistlik, kuna, nagu autorid mainisid oma teoses, siis sellise asja üle kontrolli kehtestamine võtaks inimestelt ära igasuguse privaatsuse. Esiteks peaks kogu meili-, sõnumi- ja kirjavahetus olema siis ülevaate all, kuid samuti peaks olema võimalik kontrollida ka suusõnalist vestlust, kuna ka siis võib ju näiteks jõulude ajal jõuluvanale salmi lugedes kogemata tsiteerida mõnd autorikaitseseadusega kaitstud luuletust. See võtaks ära igasuguse privaatsuse, mida tänapäeval niigi järjest vähem on. Samuti oleks sellise kontrolli kehtestamine põhimõtteliselt võimatu, kuna nõuaks väga suurt panustamist rahaliselt ja ka tööjõu poolest. 

Seetõttu tundub autorite nõue vaid kommertsliku kasutamise kontroll taastada üsna mõistlik ja inimeste isikuvabadusi arvestav. Samas ei tähendaks see, et firmadel kaoks täiesti võimalus kasumi teenimiseks, kuna kommertslik kontroll ju säiliks.

Kommertslik monopol muuta 20-aastaseks

Hetkel püsiv autoriõigus elu lõpuni ning 70 aastat lisaks on nii antud teose autorite kui ka minu enda arvates liiga pikk. Samas mulle tundub ka pakutud 20 aastat liiga vähe. Mina arvaks, et autor ise võiks siiski enda elu lõpuni saada nautida oma töö vilju. Pakuksin sinna juurde klausli, mis paneks minimaalseks ajaks 20 aastat - autori varajase surma puhul siiski ei vabaneks looming koheselt, vaid järglased saaks 20 aasta täitumiseni kasumit. Samas kui autor ise elab veel näiteks 40 aastat, siis kehtiks täpselt surmani õigused.

Registreerimine pärast 5 aastat

Kirjutatakse, et suur probleem autorikaitse juures on autori üles otsimine ja seega pakutakse välja lahendus, et peale 5 aasta täitumist alates loomisest peab autor end registreerima. See tundub mõistlik, juba mainitud probleemi tõttu. Kui autori leidmine on võimatu, siis ei saa autor ka selle eest nagunii kasumit saada ning siis tundub tema jaoks copyrighti hoidmine nagunii kasutu. 

Tasuta proovimine

Kuna tänapäeval on üha karmimad autorikaitseseadused, siis hakkavad need takistama juba uute loojate tööd. Suur osa erinevaid artiste-kunstnikke loob tegelikult teoseid, mis sisaldavad endas varasemate loomingute osi - tehakse paroodiaid, remikse jne. Seetõttu on käsitletava teose autorid välja pakkunud nö tasuta proovimise idee ehk kindlad erandid tavalisele autorikaitsele. Selleks just, et oleks võimalik juba olemas oleva baasil luua midagi uut ja huvitavat (ja ehk isegi paremat). 

Selline idee tundub ühest küljest hea just selleks, et võimalikult vähe takistada loomingut ja anda paremad võimalused uute ideede loomiseks. Samal ajal aga peaks need erandid seaduses olema ülima täpsusega kirjutatud, et neid ei saaks ära kasutama hakata. See teeb idee aga väga raskesti teostatavaks ning jätab võimaluse puudujääkidele, mis võivad originaali looja jätta ilma piisava kaitseta. 

Ära keelata digitaalõiguste haldus (DRM)

Põhimõtteliselt on tegemist tehnoloogiaga, mis loob ja täidab teatud tingimusi mõnede digifailide kasutamise ja jagamise kohta. DRM kodeeritakse faili, et muuta eemaldamine võimatuks. Seejärel reguleerib DRM, kuidas fail käitub ja kuidas seda saab lõppkasutajate arvutites kasutada. (https://est.4meahc.com/what-is-digital-rights-management-drm-explained-49166) 

Põhimõtteliselt annab see võimaluse firmadele ise dikteerida, millised õigused ostetud failiga kaasnevad. Teisisõnu riiklikud seadused võivad lubada andmete kasutamist ühel viisil, kuid DRMiga saavad korporatsioonid kõik riiklikult antud vabadused siiski ära võtta. Seetõttu tundub idee DRM keelustada isegi mõistetav, kuid vaid juhul, kus riiklikud seadused on tõesti piisavad, et autoriõgusi piisaval määral kaitsta.

Loetud peatüki kokkuvõttes on hästi välja toodud, et internet pakub väga palju võimalusi arenguks just info jagamise tõttu. Seetõttu peaks üritama võimalikult vähe piirata sedasama info ja loomingu jagamist inimeste vahel (mittekommertslikel eesmärkidel), et toetada arengut. Lisaks sellele, on copyright läinud juba nii kaugele, et piirab inimeste vabadusi ja põhiõigusi (eeskätt privaatsust). Seega autorikaitse ulatuslik reform on tõepoolest aktuaalne ning palju väljatoodud punkte on väga mõistlikud ning arvestavad üht kätt tavainimeste õigustega ja teisalt ei jäta loojaid siiski ilma õigusteta.

Miks peaks netis austama teiste inimeste privaatsust?

Virginia Shea 10 käsu hulgas on kaheksandal kohal minu jaoks väga oluline punkt privaatsuse kohta. Kõigil inimestel on asju, mida nad laialt jagada ei soovi või isegi täiesti ainult enda teada tahavad jätta. See tundub igati normaalne ja mõistetav. Tegelikult aru saada, mis kellegi jaoks selline on, ei ole aga alati nii lihtne. Inimesed tajuvad privaatsust erinevalt ja erinevate isikute jaoks võib sama info erineva privaatsusvajadusega olla. Näiteks ühe inimese jaoks on normaalne arutada Twitteris avalikult oma paarisuhte probleeme, samas tervislike probleemide koha pealt soovib vaikida. Samal ajal tema partner võib tunda täpselt vastupidi. Siin koha peal ei saa alati toimida põhimõtte "tee teistele seda, mida tahad, et sulle tehakse" järgi justnimelt seetõttu, et inimestel on väga erinev arusaam privaatsusest ja sellest, mis info nende jaoks privaatne on ja mis mitte. 

Valisin selle teema kirjutamiseks just seetõttu, et olen ise pigem endassehoidvam kui enamik mu tuttavaid ja tunnen vajadust paljusid asju ainult väga kindlate inimestega jagada. Tunnen ise, et olen (eriti aga olin varem) seega üsna privaatne inimene ja eelistan hoida suuremat osa minuga seonduvast infost peidus, vähemalt esialgu. Sellega seoses olen kaotanud usalduse nii mõnegi tuttava vastu, kuna minu jaoks pole minu privaatsust piisavalt austatud. 

Siiamaani on levinud, et kui ühiseks kasutuseks mõeldud arvutis või tabletis keegi mõnel veebilehel kasutaja sisse logitud unustab, kirjutab järgmine inimene selle kasutaja alt näitkes postituse stiilis "Olen tobu ja jätsin enda Facebooki kooli arvutis sisse logituks" või muud säärast. Seejärel logitakse siiski kasutajast välja ning viisakas on mitte vaadata teise inimese kasutaja all ringi. Kui see teine on aga sinu tuttav, siis tekib suurem kiusatus vaadata näiteks kirjutatud-saadud sõnumeid, teistele kasutajatele privaatseks tehtud pilte jne. Paljud inimesed ei tunne ka vajadust enda sõnumeid-pilte jm sõprade eest varajata ja seetõttu neile ei tundu eriti suure pahateona veidi ringi nuhkida oma sõbra kasutajas. 

Just sääraseid olukordi on ka minul ette tulnud, kus sõber ei mõtle, kuidas mina võin olukorrale reageerida, vaid mõtleb ainult, kuidas tema ise sellisesse asja suhtuks. Aastaid tagasi juhtus aga eriti meelde jäänud seik, kus minule lähedane inimene (keda tõesti usaldasin) teadis minu parooli enamikul saitidel. Mina usaldasin, et ta seda niisama ei kasuta, vaid kui palun miskit ära teha, siis selle jaoks on hea, kui ta teab. Ühel päeval jalutasin aga peale, kuidas ta minu Facebooki sõnumites ringi vaatas Sellele järgnenud vaidluses sain teada, et alati, kui olime tülis olnud, oli ta läinud mõnele saidile, kus mu parool teada oli, ja seal midagi muutnud või minu infot välja uurinud. Samuti oli niisamagi uudishimust käinud mu sõnumeid jm infot vaatamas. Selle tulemusena loomulikult muutsin paroolid ära ning ka nüüd, väga palju aastaid hiljem, ei suuda ma täielikult seda inimest usaldada. 

Siin tulebki välja alguses mainitud tõsiasi, et alati ei õnnestu konflikte vältida järgides reeglit "tee teistele, mis soovid, et sulle tehtaks". Nuhkiv inimene ei mõistnud, miks ma niiväga solvusin, et ta mõnda süütut sõnumit luges, kuna tema enda sõnumeid minule pidevalt vabatahtlikult näitas. Minu jaoks oli see aga täiesti vastuvõetamatu. Mina õppisin sellest olukorrast, et tasub veel ettevaatlikum olla enda infoga ja loodetavasti õppis see teine inimene, et tasub ettevaatlikumalt ümber käia teiste inimeste privaatsusega. 

Seega tasub jätkuvalt mõelda internetis ringi käies sellele, kuidas soovid, et sinuga käitutaks. Samas oleks eriti heaks tavaks igasuguste olukordade, kus veidigi kahtled, puhul mitte lihtsalt üritada ise välja mõelda, kuidas võiks õigem olla, vaid otse teise inimese käest küsida, mis on tema jaoks okei. Ning kindlasti, kui keegi sinuga mingit infot jagab, siis seda tuleks käsitleda alati konfidentsiaalsena, kui pole just öeldud teisiti. Mitte aga vastupidi. 

Eesti infoühiskonna arengukava - mida saavutati ja mida mitte

Arengukava punktides olid suurelt välja toodud neli suurt aspekti, millest iga all omakorda mitu konkreetset eesmärki. Iga suure punkti all oli väiksemaid, mida on saavutatud ja mis veel ei ole täiel määral realiseerunud.

Realiseerunud visioonipunktid

Suurema punktina oli esimesena välja toodud inimeste elu parendamine infotehnoloogia rakendamise ja arendamise kaudu. Alapunktina välja toodud enimkasutatavate teenuste kättesaadavus ja mugavus kõigile on, minu arvates, üsna edukalt õnnestunud. Juba 2018. aastal oli 91%-l eestlastest kodune ning 74%-l ka mobiilne internetiühendus. Samuti oli 2018. aasta majandusõlevaates mainitud, et üle 75% ettevõtetest omas selleks ajaks internetilehekülge ning et inimesed tõepoolest ka kasutavad internetti peale suhtlemise just peamiselt internetipanga ja ka e-kaubanduse jaoks. Viimase populaarsus on viimaste aastatega eriti hoogsalt tõusnud (kümme aastat tagasi tegi väga väike osa eestlastest üldse oste internetis, praeguseks aga on üle 70% seda võimalust vähemalt aeg-ajalt kasutanud). Seda on kindlasti arendanud väga palju ka hiljutine koroonaviirus, kuna mõnda aega lihtsalt polnud võimalik füüsiliselt kaubanduskeskustes käia (avatud olid vaid toidupoed) ja ka toidupoodides käimise asemel telliti palju toidukaupu kas pakiautomaatidesse või lausa koju kätte. 

Kolmas punkt IKT visiooni kohta oli kõrgem tööhõive. Selle all oli välja toodud hariduse ja töökohtade võrgustumine (hariduse puhul ka personaliseerimine). See kindlasti on toimunud aastate vältel, kuid viimane (2020. aasta) on tõenäoliselt kõige enam seda arendanud just sellesama COVID-19 leviku tõttu, mis ka e-kaubandust arendas. Hariduse personaliseerimine on endiselt käimas ja loodetavasti areneb veel, kuid (kuigi COVID-19 pandeemiat ei saa kuidagi lugeda ühiskonnale kasulikuks või heaks asjaks), globaalne pandeemia on kindlasti sundinud ka Eestit kiirelt arendama ja eelkõige kasutusele võtma hariduses ja tööalaselt (ka igasuguste teenuste puhul) interneti pakutavaid võimalusi. Kui varasemalt vaikselt areneti selles suunas, siis sellegipoolest on just viimane aasta toonud kaasa hüppe kõigi teenuste võrgustumises. Seetõttu võib praeguseks lugeda arengukava neid punkte üsna õnnestunult realiseerituks. Töökohad ja hariduse omandamine on tänu sellele järjest paindlikumad ja seetõttu ka paremini kättesaadavad.

Neljanda suure punktina oli välja toodud tootlikkuse kasv. Selle all oli väga palju konkreetseid arengupunkte, mida loodeti saavutada. 2018. aastaks oli tootlikkus EL-i keskmisest tõusnud juba väga lähedale sellele, mida loodeti 2020. aastaks saavutada (80% oli eesmärk, 2018. aastaks oli 77,9% EL-i keskmisest). Seega võib seda alapunkti kinldasti lugeda õnnestunuks. Välja oli toodud ka, et loodetakse olla ahvatlevaks sihtpunktiks välismaistele ettevõtjatele just Eesti uudsete ja mugavate IKT-lahendustega. Kuna olen isegi hetkel tööl ühes välismaalase loodud firmas, siis arvan, et ka see punkt on hästi täidetud. Minu töökohas firmajuht konkreetselt teadis, millist äri soovib teha ja seejärel vaatas läbi pea kõik maailma riigid, et otsustada, kus kõige lihtsam, turvalisem ja mõistlikum on konkreetne äri teha. Otsustaski Eesti kasuks just meie kõrge IT-alase arengu, vastuvõtlikkuse (välismaalastele tehakse ettevõtete alustamine ja arendamine väga lihtsaks ja mugavaks) ning turvalisuse (ja võrreldes teiste riikidega vähese korruptsiooni) tõttu. Selle juurde käib ka järgnev alapunkt - e-residentsus, mida Eesti tõepoolest pakub esimese riigina maailmas. Ka see toetab ja lihtsustab ettevõtjatel tuua äri Eestisse. 

(Veel) täielikult saavutamata visiooniaspektid

Esimese punktina oli kohe vällja toodud inimeste elu parendamise all vaba ja avatud infoühiskond ning inimeste kontroll oma elu, andmete üle. Samuti oli loodetud, et inimesed on targemad tarbijad ehk oskavad oma raha paremini kokku hoida või selle eest rohkem väärtust saada. Mina arvan, et see punkt pole veel täielikult saavutatud, kuna IT turvalisuse alased teadmised on tavainimesel üsna vähesed, samas kui internetti kasutatakse üha rohkem igasuguste teenuste jaoks. Inimesed ei ole piisavalt kursis ohtudega ning samuti oma võimalustega neid ohtusid vältida. Enamiku e-teenuste jaoks on vaja panna kirja oma andmed ja nõustuda mingite tingimustega, mida väga isegi ei loeta ja millest ei huvituta, seega on andmed tõenäoliselt väga paljudele kättesaadavd ja ära kasutatavad. Samuti oli selle punkti all loodetud arendada tervishoidu ja sotsiaalteenuseid. Kuigi nt digilugu on kindlasti arendanud tervishoidu ja teinud mugavamaks arstidel ligipääsetavuse inimese eelnevale haigusloole, siis ei loeks mina siiski punkti edukalt saavutatuks. Eesmärk oli minna ennetavaks, kuid jätkuvalt pole selles vallas palju arengut, seega kuigi osa punktist on justkui täidetud, ei ole see täielikult realiseeritud.

Kõrgema tööhõive punkti juures oli mainitud IKT-oskuste pidevat täiendamist ja seetõttu inimestel paremaid võimalusi töö hoidmiseks või töötuks jäämise korral paremaid võimalusi uue töö leidmiseks. Mitte IKT-ga seotud töökohtadel olevad inimesed ei arenda hetkel väga palju sellealaseid oskusi endiselt ja seetõttu ei ole see aidanud tõenäoliselt kaasa tööhõive suurendamiseks muudes sektorites. Täiesti saavutamata see punkt ei ole selles osas, et IKT sektor areneb ja laieneb pidevalt, seega konkreetselt sellel alal töötavate inimeste hullk siiski suureneb pidevalt päris palju ja seetõttu tööhõive suurendamisele või hoidmisele aitab IKT areng siiski kaasa. Kuna aga teistes sektorites jätkuvalt väga aktiivselt ei arendata kõigi töötajate IKT-teadmisi (seal on frimades enidselt konkreetsed töötajad IT-alaste küsimuste jaoks ja muud töötajad väga palju ise ei pea vajalikuks sellel alal areneda), siis ei saa punkti ka täielikult edukalt saavutatuks lugeda. 

Viimane arengukava punkt puudutas kõrgemat tootlikkust. Selle all oli tänu IKT-arendustele loodetud muutuda palju ressursisäästilkumaks, kuid hetkel mina ei loeks seda saavutatuks, kuna on veel väga palju arenguruumi. Tänapäeval on üha enam aktuaalne säästlikkuse teema, seega, kuigi areng on toimunud, ei ole see veel piisav. Lisaks loodeti 2020. aastaks saavutada IKT-teenuste osakaaluna ekspordist vähemalt 20%, kuid minu leitud andmete põhjal pole see veel saavutatud, seega ka selles aspektis on veel arenguruumi. 

Üldiselt võib siiski öelda, et Eesti on teinud palju edusamme IKT vallas ja arengukava võib lugeda suures osas üsna edukalt saavutatuks. Samas on alati võimalik paremini ja loodetavasti tulevikus areneme veelgi jõudsamalt IKT-teenuste leviku suunas.

Kasutatud materjalid:

https://www.mkm.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/eesti_infouhiskonna_arengukava.pdf (E-ITSPEA kursuselt võetud Eesti 2020 arengukava)

https://www.riigikantselei.ee/et/eesti-2020-eesmargid

https://www.mkm.ee/sites/default/files/majandusulevaade_2018.pdf

https://www.ituudised.ee/uudised/2016/09/16/koige-kergem-eksport